Nagu igast aastast, jääb ka sellest palju kirevaid, kirglikke ja sentimentaalseid mälestusi. Ja ometi on hetked, mis kaaluvad üles kõik teised. Seda heas või halvas. Selles postituses võtan aasta 2012 kokku läbi kolme kaadri.
2012 veebruaris hakkasin vaikselt pidama blogi Stellarium ja see on toonud mu hinge palju helgeid hetki. Stellariumis käib tänaseks üle 30 000 inimese kuus ja Facebooki fännibaas ulatub pea 3000 inimeseni. Minu eriline tänu kuulub fotograaf Meisi Voldile, kes on jaganud minu väikest unistust ja ilma kelleta poleks see blogi fotode poolest see, mis ta täna on. Sama suure tänutundega mõtlen meigikunstnik Meelika Tammeveskile, kes on oma täpse käega loonud kõik Stellariumi meigid. Juuksur Maarika Heering on teinud paljud soengud. Minu hunnitu punapäine sõbranna on olnud minu mõttekaaslane. Ja minu abikaasa on minu tegemisi mõnusa muigega toetanud. Aitäh. Ja tänan iseäranis neid, kes minusse uskusid juba siis, kui mu blogi esimesi, esialgu ebakindlaid samme tegi.
Selles aastas on olnud sügavat kurbust. Aasta lõpus sain teada, et minu Inglismaal elav hea sõber oli ootamatult surnud. 16 aastat järjest saatis ta mulle igaks sünnipäevaks ja jõuludeks kaardi. Me kohtusime aegajalt ja rääkisime sageli telefonis. Pakkisin nädalapäevad tagasi lahti karbi, kus on kõik postkaardid, mida olen alles hoidnud ning lugesin neid öises vaikuses. Tagantjärele tähendusrikas oli see, et tema viimast postkaarti, mille kevadel oma sünnipäevaks sain, olin hoidnud kogu aasta oma öökapil.
2012 veebruaris hakkasin vaikselt pidama blogi Stellarium ja see on toonud mu hinge palju helgeid hetki. Stellariumis käib tänaseks üle 30 000 inimese kuus ja Facebooki fännibaas ulatub pea 3000 inimeseni. Minu eriline tänu kuulub fotograaf Meisi Voldile, kes on jaganud minu väikest unistust ja ilma kelleta poleks see blogi fotode poolest see, mis ta täna on. Sama suure tänutundega mõtlen meigikunstnik Meelika Tammeveskile, kes on oma täpse käega loonud kõik Stellariumi meigid. Juuksur Maarika Heering on teinud paljud soengud. Minu hunnitu punapäine sõbranna on olnud minu mõttekaaslane. Ja minu abikaasa on minu tegemisi mõnusa muigega toetanud. Aitäh. Ja tänan iseäranis neid, kes minusse uskusid juba siis, kui mu blogi esimesi, esialgu ebakindlaid samme tegi.
Selles aastas on olnud sügavat kurbust. Aasta lõpus sain teada, et minu Inglismaal elav hea sõber oli ootamatult surnud. 16 aastat järjest saatis ta mulle igaks sünnipäevaks ja jõuludeks kaardi. Me kohtusime aegajalt ja rääkisime sageli telefonis. Pakkisin nädalapäevad tagasi lahti karbi, kus on kõik postkaardid, mida olen alles hoidnud ning lugesin neid öises vaikuses. Tagantjärele tähendusrikas oli see, et tema viimast postkaarti, mille kevadel oma sünnipäevaks sain, olin hoidnud kogu aasta oma öökapil.
Ja lõpuks. Põgus põige suvesse. Minu tütre lasteaia lõpupidu. Mäletan, kuidas kogu rühm sai endale õhupallid ja lõpuks lasid lapsed kõik pallid korraga taevasse. Ma ei teagi miks see hetk mind nii sügavalt puudutas. Mäletan, kuidas üks väike poiss ei tahtnud oma õhupallist loobuda ja teised siis lohutasid ning julgustasid teda. Ma ise suunasin oma fotoaparaadi taevasse ja sain ühe kaadri pildile. See pilt pole ehk teab mis hea, kuid selles on midagi, mis liigutab mind tänaseni ja just selle kaadri valisin oma blogisse lõpetama aastat 2012. Kohtumiseni uuel aastal! Aitäh, et te olete olnud minuga!
No comments
Post a Comment